Andestamine – suurim kink iseendale

Andestamine tuleneb sõnast andma, mis tähendab ulatama, edastama. Tähenduslikult tähendab andestamine, andeks andmine tagastamist – sa annad tagasi mürgise, seedimatu, ebasobiva ja võõra energia sellele, kellelt selle omandasid.

Sa annad tagasi selle ebamaise ja negatiivse energia, mis ei lase sul elada rahus. Andestamise käigus saavutad vabaduse ja rahu.

Andestamine on suurim kink, mida üks inimene endale teha saab, sest see sillutab tee loovusele, positiivsusele ja vabadusele. 

Me oleme kasvanud üles ühiskonnas, mis on õpetanud meid olema ise kohtunikuks õigluse jalule seadmisel, andes nii panuse tsivilisatsiooni õigluse, võrdsuse ja harmoonia arengule. Igapäevasel tasandil kehtivad riigis seadused, mis reguleerivad ühiskonna toimimist ning annab õiguse karistada neid, kes nende seaduste vastu eksivad.

Kehtivad meetmed ja normatiivid siiski ei ulatu igasse eluvaldkonda ning igapäevaselt toimuvad maailmas sündmused, kus inimesed teevad teine teisele haiget viisidel, mis on ühiskonnas veel tundmatud ja teadvustamata. Õnneks on maailmas käes periood, mil aina enam teadvustatakse valu, mida põhjustatakse – vaimne vägivald, depressioon, lähisuhtevägivald jms.

Vaadates tsivilisatsiooni arengut, on olulised muutused tulnud vaevaliselt. Kogu arengu vältel oma maailmas inimesi, kes kannatavad ning neile, kelle jaoks saabus muutus liiga hilja, ei ole õiglus jalule seatud.

Ebaõiglusetundest tulenevad emotsioonid on viha, ärevus, lein, süütunne, põlgus jt. Säärane energiate kombinatsioon loob tingimused omakohtu loomiseks, mil makstakse kätte trauma tekitajale, olles samal ajal kohtunik õigluse jalule seadmisel. See võib tunduda inimlik teguviis, kuid ei tohi unustada, et nii astud sa psühholoogilisse ja emotsionaalsesse orjusesse, hoides end vangis. Vangis, kus koged häbi, valu, süütunnet, põlgust – päris õudne, eks. Sa ei lahku enne vanglast kui tekitaja on saanud oma “väärilise” palga. Ainult ego räägib nii ja egost tulenevad kõik hullused.

Andestamine ei ole pelgalt vabanduse aktsepteerimine. Andestamine on vabanemine vangist, mis taaselustab mälestusi ja emotsioone, mis imevad su eluenergiat. Iga kord kui mäletame ja taaselustame negatiivseid elukogemusi, anname ära tükike oma eluenergiast. Me kulutame suurel hulgal energiat, et mäletada detailselt mineviku traumasid ja halbu kogemusi.

Andestamatus kulutab sarnasel määral energiat, mis teised psühhoemotsionaalsed mehhanismid. Mida pühendunumalt suhtub inimene õigluse jalule seadmisse, seda raskem on inimesel andestada. Nõnda tekib olukord, kus ei ole energiat LUUA. Luua midagi, mis on positiivne, harmooniline ja vaba. Energia ei ole lõputu ja tuleb olla äärmiselt teadlik, kuhu sa oma energiat investeerid. Traumaatilistest ja ebaõiglastest mälestustest kinnihoidmine ja neisse klammerdumine imeb meist viimse eluenergia, mis teeb meid nii emotsionaalselt kui füüsiliselt haigeks.

Andestamine ei tähenda halbade tegude õigustamist või hukka mõistu. Karma kindlustab, et nemad, kes tegid halba, saavad halba – igal oinal on oma mihklipäev. Silm silma ja hammas hamba vastu on sotsiaalse õigluse vorm, mis on esindatud igas kultuuris. Siiski aeg ja koht, mil oinal on mihklipäev, on väljaspool indiviidi kontrolli. Karma lubab tekkida hilinenud tagajärjel, mis mõnikord võib võtta aega mitu elu.

Sellepärast on tähtis ise andestada. Andestada ja lõpetada enda kannatused. Teoreetiliselt tundub andestamine lihtne, kuid praktikas osutub see väga keeruliseks. Ärme aja andestamist segamini allasurumise ja eitamisega. Andestamine on emotsionaalselt valus ning vaimselt keeruline. Ei tohi kiirustada, sest meeled on sõltuvuses egost ja vastupidi. Andestamine ei ole loomulik või elementaarne omadus, see on õpitav. Andestamine on seotud ainult enesega ega pole juhitud ühestki välisest faktorist. Andestada, et saavutada heakskiit või tähelepanu, on võlts ja ebasiiras, kuna tuleneb egost idaneva sooviga olla moraalselt korrektne. Andestamist ei saa välja teenida, andestamine on kink iseendale.

Anname endile andeks purunenud abielud ja suhted. Anname endile andeks läbikukkunud projektid ja ettevõtmised. Andestame endile kõik vead, mida oleme teinud. Andestus on väärtus, mida iga hing ihkab. Pikema ajaline viibimine psühho-emotsionaalses vanglas on piisav patukahetsus oma vigade eest, mida inimene saab teha. Kättemaks on täiesti üleliigne.

Andestamine kui tervenemise protsess vajab aega ja tähelepanu. Sa pead olema pidevalt “ärkvel” enda tunnete, mõtete, soovide, impulsside osas. “Ärkvel” olekut soodustab mediteerimine.  On tähtis teadvustada sündmust või katalüsaatorit, mis toob esile negatiivseid aistinguid. Teadvustamine teeb võimalikuks tuvastada allikas ning anda see energia tagasi, väljendades oma kavatsust verbaalselt. Näiteks “Ma saadan energia tagasi Martinile, kelle juurde see kuulub”. Tuleb olla järjepidev, et vältida negatiivsetesse mõttemustritesse langemist. See ongi andestamise juures emotsionaalselt valus ja mentaalselt raske.

Hari OM!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga