Astrofilosoofia – hirm

Mis on hirm? Miks me tunneme hirmu? Hirm kui psühholoogiliselt suunav tegur on väga tähtis viide meie potentsiaalist, andes aimu meie võimalustest.

Tänase ja tublima mina vahel on hirm sillaks, mida ületades kohtume oma parema minaga. Silla ületamine sõltub otsusest, kas lähme või ei lähe. Teisel pool hirme asub elu täis kogemusi ja unikaalseid juhtumisi, mida mäletada.

 

Kõrgusehirm – hirm kogeda maailma kõrgustes. Me väldime kõrgustes viibimist ja ülalt maailma tajumist. Kõrgustes viibides muutub piir häguseks ning seni tajutud silmapiir kaob kaugustesse – mis on selles fenomenis hirmsat?

Hirm seab meid piiridesse, luues piirangud, mille keskel opereerime. Püsides mugavustsoonis ei tihka me kordagi “üle piiri” kiigata, sest tundmused hirmu olemas olust pole jõudnud meie teadvusesse. Mida kiiremini me teadvustame oma hirme, seda kiiremini me proovime neist vabaneda. Hirmu teadvustamisest saab alguse võitlus, millega astume esimese sammu tangos – kas olla või mitte olla. Loomulikult saab Shakespeare kuulsat lööklauset sobitada ka teistesse, igapäevaselt olulistesse situatsioonidesse, mil üritame teha teistmoodi ja hankida uusi kogemusi.

Igasugune sisemine võitlus, mis käib hirmudest võitu saamisel, saab väljendatud meie elus. Meil võib olla hirm avaliku esinemise ees, millele mõeldes muutuvad peopesad higiseks, rääkimata mõtte realiseerimisest, mis võib minestuseni viia. Kuid kui sellise hirmuga inimene tahab sellest hirmust võitu saada, peab ta esitama oma kartusele “väljakutse”. See tähendab, et inimene on teadlik ja omab selget tahtlust piirangutest vabanemiseks. Kui sama kartusega inimene ei  sita oma hirmule väljakutset, kontrollib hirm inimest ja sellega seab end inimene kõige ebameeldivamasse vanglasse.

Hirm tekib instiktiivselt, püüdes meid kaitsta oodatava ohu eest. Hirm baseerub suuresti kujutlusvõimel ja sestap on 95% ajast, mil tunneme hirmu, ohutu. Meie mõistus loob koletise, mis juhib meie elu, meeli ja mõistust. Hirm tuleneb alateadvusest. Olete kunagi märganud kui paljud tegevused, rutiinid või rituaalid saavad elluviidud “autopiloodil”? Isegi auto juhtimine toimub suuresti autopiloodil olles, mt sa ei osuta teadlikult tähelepanu käiguvahetamisse või turvavöö peale panemisse. Ainult liiklusohtlikes olukordades me tuleme teadvusele ja osutame teadlikult tähelepanu autojuhtimise olulistele mehhanismidele.

Hirm toimib samamoodi – kui tajume midagi, mis pole meile omane, on ootamatu või tavapäratu, hakkab ajus tööle “päästja hirmukell”, kes oma funktsioonist tuletatuna püüab meid kaitsta. Hirm tekib väljaspool eneseteadlikku tsooni, tabades meid ootamatult. Kui see juhtub, peatu, hinga sügavalt ja mõtle – miks mul tekkis hirm? On see hirm põhjendatud või mitte? Kui arutluse käigus ei tule välja ühtegi loogiliselt esitatavat põhjust, siis kuradile hirm ja teeme ära. Ma ei räägi äärmuslikest juhtumitest, vaid tavapärastest hirmudest – kõrgusekartus ja hirm avaliku esinemise ees.

Kuidas siis hirmust lõplikult võitu saada? Oma kõrgemate ideaalide, väärtuste ja unistuste toel, kasutades neid motivaatoritena, mis sütitavad sinus leegi. Mõtle, mida sa elult tahad ning millised tegevused aitavad sul neid ideaale ellu viia. Tegevused, mille peale tulid, on võtmeks ja sillaks, mida ületades eladki oma ideaali. Ole vastutustundlik ja pühendunud oma ideaalile ja kasuta neid põhjustena, mitte vabandustena.

Näide 1 – Ma väärtustan head juhtimistava ja tahan olla ISE hea juht. Mis on selle vaja? Näiteks tuleb osata avalikult esineda, kuid mul on hirm seda teha. Kui ma väärtustan oma elu, jään truuks oma hoiaku suhtes ning hakkan end “treenima”, et võita oma hirm, sest kui ma seda ei tee, ei suuda ma järgida oma ideaale. 

Näide 2 – Mulle väga pakub huvi ekstreemsport ja paraplaaniga sõitmine, kuid mul on kõrgusehirm ja ma ei suuda seda teha. Kuna mulle pakub see väga huvi ja ma tahan kogeda elu kõrgustes, pean esmalt ronima teletorni ja saama üle oma hirmust. 

Sellised dialoogid on konstrukiivsed ja aitavad elu edasi liikuda. Teine, kuid halvem dialoog hõlmab endas eitust, vabanduste leidmist ja isoleerimist kõige eest, mida elul on pakkuda.

Hirmu tuleb tunnustada, sest aju annab ise märku võimalusest, mille taga peitub areng – mentaalne, füüsiline, emotsionaalne või spirituaalne. Kasuta hirmu, et liikuda edasi, mitte tagasi. Kõik inimesed tunnevad hirmu, kuid mitte kõik ei kasuta seda kasulikult ära.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga